Prindi

Heitlikud sompus ilmad muserdavad organismi ja kahandavad vitamiinivarusid. Miks mitte lubada endale pisut eksootilist kosutust ehk maiustamist kiiviga. Ehkki pealtnäha pole kiivid mingid iludused - pealt pruunid ja karvased, on nende sisu kaunis ja kasulik.

Kiivi algne kodumaa on Hiina. Sealt ka teine vähemtuntud nimetus - hiina karusmari. Hiinlased on selle liaantaime söödavaid marju korjanud juba aastatuhandeid. Eelmise sajandi alguses hakati kiivit laialdaselt kasvatama Uus-Meremaal. Uudse viljaga prooviti möödunud sajandi keskel vallutada mitmeid puuviljaturge, eeskätt aga Ameerikat. Erilist edu aga ei saavutatud. Siis aga ristisid ettevõtlikud Uus-Meremaa aednikud puuvilja kiiviks, lähtudes oma riigi eksootilisest lennuvõimetust vapilinnust. Tõsi vilja ja linnu vahel erilist sarnasust küll ei leia peale karvase välimuse ning pruunika värvuse. Ja nüüd kroonis ettevõtlust edu.

Kiivi säilib hästi

Kiivi viljaks on mari, tõsi tavamõistes küllaltki kopsakas mari. Kujult on vili veidi piklik, meenutades välimuselt muna ja ta kaalub 65-100 g. Valmiva marja kest on algselt roheline, hiljem ta pakseneb, kattub karvade ja muutub värvilt roostepruuniks. Tihke kest kaitseb vilja veekaotuse eest. Kesta all on ererohelise värvusega viljaliha, mida kaunistavad nii mustad seemned kui ka kreemjas või valkjas keskkoht ning sellest lähtuvad kiired. Kiivi maitset on raske kirjeldada, kuid tavaliselt võrreldatakse seda seguga karusmarjast, maasikast, viinamarjast ja melonist.

Kiivi väärtusena rõhutatakse kõigepealt vilja head sälimist. Jahedas (sisuliselt nullkraadi lähedastel temperatuuridel) ja niiskes (õhuniiskus kuni 90%) võivad viljad säilida isegi mitmeid kuid. Tänapäevane transport võimaldab kiivisid nii edukalt vedada kõikidesse riikidesse. Toasoojuses järelvalmivad kiivid kiiresti. Küpsemise kiirendamiseks ongi vilju soovitav hoida paberkotis toatemperatuuril. Pehmed viljad ei kuulu enam pikaajalisele säilitamisele, need tuleks päeva paari jooksul ära tarvitada. Viljad on tarbimiseks kõlbulikud, kui sõrmedega kompides koor kergelt järele annab. Neid vilju, mille kest on üleni kortsuline, ei ole mõtet tarbida. Osta ei tasu ka neid kiivisid, mis on kas liiga väikesed või juba lödiselt pehmed.

Kiivid kõige kasulikumad värskelt

Tihke kest, mis kiivit ümbritseb väldib veekadu. See ongi põhjus, miks isegi mitmeid kuid säilinud viljad on ikkagi veerikkad. Rohkelt on kiivides ka süsivesikuid. Magusasõbrale on oluline seegi, et suure osa süsivesikutest moodustavad erinevad suhkrud - sahharoos, fruktoos ja glükoos. Viimastest on tingitud ka viljaliha tuntavalt magus maitsevarjund. Valke ja rasvu on kiivis kasinalt - alla grammi sajagrammise vilja kohta. Hinnata tasub kiivi suurt kiudainete sisaldust, millega ta ületab nii mitmeidki teisi vilju. Kiivi edukus avaldub eeskätt mikrotoitainete valdkonnas. Kirjutistes, mis on kiividele pühendatud märgitakse alati vilja rikkaliku askorbiinhappe sisaldust. Ja tõsi see on, sest sajast grammist viljalihast saab sööja 100...200 milligrammi vitamiini C. Lisaks askorbiinhappele leidub kiivis veel ka vitamiini A eelühendeid ning vitamiine E ja D. Heites pilgu puuviljade keemilise koostise tabelitele torkab silma, et võrreldes mitmete teiste viljadega on kiivides rohkesti kaaliumi, magneesiumi, vaske ja tsinki.

Kõige kasulikum on vilju nautida värskelt, neid eelnevalt jahutades. Värsked kiivid kas kooritakse või lõigatakse pooleks. Viimasel juhul õõnestatakse viljaliha lusikaga kestast välja. Võib ka vilja seibideks lõigata ja nii ära süüa. Muide kiivi vilju süüakse koos seemnetega. Eredavärviline, toitaineterikas ja omapärase maitsega kiivi kuulub lausa kohustusliku komponendina paljude puuviljasalatite koostisse. Kiivi on edukas toitude kaunistamise valdkonnas, olles soosik nii soolaste kui ka magusate roogade ilustajana.

 

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar

Joomla SEF URLs by Artio