Esimesena hakkasid rosinaid valmistama egiptlased ja pärslased. Viinamarjade olemasolu ning valitsev kuiv-kuum kliima olid selleks kohased. Just egiptlased olid need, kes avastasid viinamarjade kuivatamise kolm põhiväärtust.
Esiteks. Kuivatamine võimaldab viinamarju kaua säilitada ja kaugele transportida. Teiseks. Rosinad on tunduvalt magusamad võrreldes tooreste marjadega. Kolmandaks. Rosinate aroom on hoopis teisem võrreldes viinamarjade lõhnaga. Ammustel aegadel võisid rosinate nautimist endale lubada vaid keskmisest jõukamad kodanikud.
Parimad rosinad saadakse suurte, õhukese kestaga viinamarjade kuivatamisel. Hea oleks, kui need sisaldaksid vähemalt 20% suhkruid, siis on rosinad magusamad. Kuivatamisel vesi aurub ja marjade suhkrusisaldus kaalu kohta suureneb. Hea kvaliteedi tagab viinamarjade kuivatamine päikese käes, kuid see võtab rohkesti aega, nädal või kauemgi.
Energiarikkus on rosinate trump
Tehnoloogiliselt on tänapäeval kasutusel mitmeid eri viise rosinate kuivatamiseks. Levinuim on naturaalne kuivatus, misjärel saadakse kõigile tuntud pruunid rosinad. Erinevad tehnoloogilised nipid võimaldavad saada ka kuldkollaseid ja merevaiguvärvilisi rosinaid. Rosinate valmistamine erilise saagikusega kiidelda ei saa, sest 2 kilo viinamarju annab lõppkokkuvõttes ligikaudu pool kilo rosinaid. Tavatarbija jaoks on värvusest olulisem see, kas rosinates on seemneid, sest seemneteta on neid lihtsam kasutada.
Rosinaid on ammu tuntud magusa, toitva ja energiat andva suutäiena. Muistsetel aegadel kasutati neid spordivõistlustel dopingu aseainena. Ja energiarikkus on rosinate trumbiks nüüdki. 100 g rosinanoos rikastab organismi umbes 300 kilokal energiasüstiga. Rosinate energiarikkuse saladus peitub suhkrute, täpsemalt küll viinamarjasuhkru ehk glükoosi suures sisalduses. Juba mainitud sajagrammisest kogusest langeb süsivesikute arvele ligikaudu 60...70%, millest lõviosa moodustabki glükoos.
Mida rosinad sisaldavad
Rosinate meeldiva ja omalaadse maitsekombinatsiooni põhjustab suhkrute ja orgaaniliste hapete, peamiselt viinhappe koosmõju. Happeid on rosinates sõltuvalt viinamarjasordist ja kuivatustehnoloogiast 0,7...2,3%. Ülejäänud põhitoitainetega on olukord mõnevõrra kasinam. Valke on rosinates vähe ja rasvad puuduvad pea täiesti. Ehkki tegemist on kuivatatud tootega, sisaldavad rosinad ikkagi vett. Normaalseks loetakse, kui rosinate veesisaldus jääb 16...20% piiridesse. Lisaks põhitoitainetele on rosinates rikkalikult ka mikrotoitaineid. Kaaliumisisaldus küünib 0,7...0,8%-ni. Tänapäeva elustiili juures, kus inimesed tarbivad vähe kaaliumi ja rohkesti naatriumi, võib rosinatest olla suur abi mineraalainevahetuse korrastajana. Rohke kaaliumisisalduse tõttu soovitavad südamearstid rosinaid süüa, sest kaaliumipuudus häirib südame tööd.
Rosinates pole rasvlahustuvaid vitamiine. Vesilahustuvatest vitamiinidest sisaldavad rosinad kõige rohkem askorbiinhapet, kuid jäävad selle näitaja osas kõvasti alla teiste tuntud puu- ja juurviljadele. Järelikult võiks laste ohjeldamatut kompvekitarbimist vähemalt osaliselt asendada rosinasöömisega. Maiustaja tervisele soodsam ja odavam pealegi.
Rosinate ost. Turul on kaup odavam kui poes. See lihtne tõde kehtib ka rosinate suhtes. Kuid sügisel, talvel ja kevadel välitingimustes lahtiselt müüdavaid rosinaid küll osta ei tasu. Nii nagu kõik kuivatatud kaubad imavad ka rosinad endasse ohtralt niiskust. Niiskunud kaup on kastis sageli kämpjaks massiks kokkukleepunud. Veelgi enam, kui sellised rosinad unustada kilekotis toasooja kappi, võivad nad kas käärima minna või hallitusega kattuda. Niiskunud rosinad tuleb kas kohe tarvitada või siis kuivatada. Viimane on aga asjatu aja- ja energiakulu. Suuremate rosinakoguste ostmisel vaadake kauba üldist välimust, näit oksakeste ja viljavarte olemasolu ning veenduge tõukude puudumises. Enne söömist pole üleliigne rosinaid pesta või isegi veidi leotada!
Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar
