Vähenõudlike toataimedena kasvatatakse meil erinevaid kalanhoe like, neist on ravimtaimena hinnatud vaid sulgjas kalanhoe (Kalanchoe pinnata). See taim pärineb troopilisest Aafrikast. Tal on püstine vars, mahlaste vastakate lehtedega. Varre alumises osas on munajad sälgulise servaga lihtlehed. Tipupoolses osas võivad varrel olla sulgjad 3-5 lehekesega liitlehed. Leheserva sälkudes arenevad lisapungadest tillukesed taimed. Õied on sulgjal kalanhoel rohekaspunased.
Koduses taimravis kasutatakse sulgja kalanhoe mahla. Enne kalanhoe õitsemist lõigatakse maha lehtedega vars ehk võsu. See pestakse puhtaks ja pannakse 5-7 päevaks pimedasse ning jahedasse kohta (5-10 C). Siis peenestatakse võsu ja pressitakse mahl välja. Mahl sisaldab flavonoide, orgaanilisi happeid, polüsahhariide, parkaineid, mikroelemente.
Kalanhoemahl on põletikuvastase toimega ja soodustab haavade kiiret paranemist. Seda kasutatakse kui välist vahendit troofiliste, visalt paranevate haavade ning lamatiste ravimisel. Samuti sobib kalanhoemahl furunklite, ekseemide ja põletushaavade ravimiseks. Kahjustatud nahale tilgutatakse mahla ja nii ravitakse 5-6 päeva. Kalanhoemahlast võivad abi saada ka noored emad, kui rinnanibud kipuvad lõhenema. Nimelt, pärast imiku toitmist tuleb lõhesid rinnanibudel määrida eelnevalt 37o-ni soojendatud mahlaga.
Nohu korral ja gripist hoidumiseks pigistatakse otse värskest lehest ninasõõrmetesse paar tilka kalanhoemahla 2 korda päevas. Sel puhul tükib aevastus peale, aga see ongi hea, sest teeb nina lahti. Kalanhoemahl sobib nohurohuks ka väikestele lastele, sest see pole kibe, vaid on õrnalt hapuka maitsega. Kalanhoe- ja sibulamahla toime on erinevad. Nimelt, kalanhoemahl kuivatab - seega on hea nohu alguses. Sibulamahl aga muudab nohu kergelt välja nuusatavaks.
Isegi tuberkuloosi raviks kasutab rahvameditsiin kalanhoemahla. Selleks võetakse sisse 0,5 teelusikatäit mahla 2 korda päevas pärast sööki, eelnevalt seda 3 korda veega lahjendades.
Stomatiidi ja parodontoosi korral kasutatakse suu loputamiseks ning igemetele ja limanahale määrimiseks kalanhoemahla. Sellest võib abi saada ka hambavalu vaigistamiseks.
Värsketest kalanhoe lehtedest tehakse viinaga tõmmist vahekorras 2 supilusikatäit lehti poole liitri viina kohta. Tõmmisel lastakse pimedas kohas 10 päeva seista, loksutades seda iga päev. Valminud tõmmist kasutatakse määrimiseks jalgadele nende veenide varikoossete laiendite korral. Seda määrimist koos kerge nahasse hõõrumisega tehakse õhtuti. Alustada tuleb jalapäkkadest ja liikuda tasapisi ülespoole põlvedeni ja vajaduse korral kõrgemalegi. Ravikuur peaks kestma 2-4 kuud.. Samuti aitab see tõmmis valude puhul jalgades ja peenikeste veenide sinise võrgustiku korral neil.
Kalanhoest valmistatakse ka siirupit. Selleks kasutatakse lehti koos vartega. Need taimeosad lõigatakse tükkideks ja pannakse mee või suhkruga vaheldumisi kihiti purki, kusjuures seda segu vajutatakse kokku. Nii valmib kalanhoe siirup, mis on tõhus ravim kurgu, köha ja nohu ravimiseks.
Teistest toas kasvatatavatest kalanhoe liikidest on tuntud daigremonti kalanhoe (Kalanchoe daigremontiana). Selle taime muudavad omapäraseks sinakasrohelisi lihtlehti ääristavad väikesed tütartaimed. Ühe kauniks talvel õitsevaks toalilleks on blossfeldi kalanhoe (Kalanchoe blossfeldiana). Tal on tumerohelised läikivad lehed ja väikesed erepunased õisikutesse koondunud õied. Olenevalt aretatud sordist võivad õied olla ka teist värvi.
Allikas: Terviseleht, Maie Toom
