Köögiviljataime, mida tuntakse meil ja mujal hiina kapsana, oleks õigem nimetada pekingi kapsaks, millele viitab tema botaaniline nimetus. Köögiviljana on tuntud ka päris hiina kapsas, mis on eelmisega morfoloogiliselt üsna sarnane liik. Ka meie oludes võib teda kasvatada varakevadel salatitaimena kasvuhoones ja suve teisel poolel avamaal. Ida-Aasia maades süüakse teda hautatult või keedetult. Kesk- ja Lääne-Euroopas kasutatakse toorsalatite koostisosana. Hiina kapsas on hästi seeditav ja energiavaene dieetköögivili. 100g söödava osa kohta sisaldab ta 95g vett, 1,2g valku, 0,3g rasva, 1,3g süsivesikuid ja 1,7g ballastaineid. Mineraalainetest on rohkesti kaaliumi (200mg), ka kaltsiumi, fosforit ja magneesiumi. Vitamiinidest leidub märkimisväärselt C-vitamiini, karotiini, B1-, B2- ja PP-vitamiini. Kuna tegemist on väga hapralehelise ja suhteliselt neutraalse maitsega salatiga, siis sobib ta nii iseseisvalt liha-, kalatoitude, eriti juustu juurde, kui ka kõikidesse toorsalatitesse. Imehästi saab kasutada teda võileiva katteks (peale võib asetada gastronoomiatooteid) ja külmade suupistete kõrvale või taldriku(vaagna) katteks.

Salati koosluses sobib ta kätega rebitult nii soolaste, teravamaitseliste kui ka magus-hapudesse salatitesse. Sobib juurde riivida või tükeldada peente ribadena porgandit, õuna ja eksootilistest puuviljadest ananass, virsik jt. Teravamaitseliste puhul sobib juurde porru, paprika ja isegi mugulsibul. Üldreeglina kastmed segatakse eraldi majoneesi, õli, hapukoore või hoopis vahukoore baasil. Maitsestatud (sool, suhkur, till, sibulapealsed jt maitserohelised) kastmed serveeritakse eraldi või valatakse peale salatile enne lauale andmist. Salatitele võib peale riputada keedetud muna tükikesi ja maitserohelist.

Allikas: Terviseleht, Aive Luigela