Nokitse.ee

Maitsetaimede kasvatamine aknalaual

Vajalikud vahendid: potte, mulda, maitsetaimede seemneid

1. Täitke pott spetsiaalselt maitsetaimede kasvatamisesks mõeldud mullaga.
2. Siluge mullapind siledaks ja kastke kergelt.
3. Külvake seemned ja katke võimalikult õhukese mullakihiga.
4. Asetage pott võimalikult valgesse ning sooja kohta.
5. Paremaks niiskuse säilitamiseks idanemise perioodil võib katta poti valge paberiga.
6. Kastke hommikuti pihustiga potti nii, et mulla pind oleks ühtlaselt niiske.
7. Umbes nädal läheb idanemiseks.
8. Paar nädalat pärast istutamist võib alustada väetamisega.

Suvelillede külvamine (video)

Kodu kaitsmine võimalike koera tekitatud kahjude eest

Kui olete koeraomanik ning peate koera pikemaks ajaks tuppa jätma, siis ilmselt olete kursis võimalike tagajärgedega. Koerad, eriti noored, teevad palju pahandust kui neil igav hakka. Võimalike kahjude vältimiseks tehke enda kodu koerakindlaks.

Kaitske kodu koera eest

Kui Teie koer veedab enamuse päevast õues, siis tehke koerale õue mugav olemine. Ala, kus koer viibib, peaks olema taraga ümbritsetud, seal peaks olema varjualune või kuut ning ligipääs veele. Kui koeral ei ole oma aedikut või hoov ei ole piiritletud, siis võib juhtuda, et koer teeb aias palju pahandust.
Puitpõrandate korral kaaluge võimalikult suure osa katmist vaipadega. Sellisel juhul on koera küüntest tekitatud kahju minimaalne. Lisaks sulgege nende ruumide uksed, kuhu Te ei soovi, et koer pääseks. Mööbli ja muude esemete närimise vältimiseks andke koerale närimiskont või närimiseks mõeldud mänguasjad.

Juhul kui keegi palub Teil enda koera hoida, siis esmalt veenduge, et koeral on head kombed ning ta ei tee pahandust. Siiski peab olema ettevaatlik ning võimalikke tagajärgi ennetama.

Püsikute katmine talveks

Kuuseoksad on talviseks katmiseks kõige lihtsam ja tervislikum kate. Tark on esimesed kuuseoksad torgata peenrasse juba siis, kui maapind on veel pehme. Esimeste külmade tulekul kinnituvad oksad kõvasti pinnasesse ja sinna on lihtne neid vajadusel hiljem juurde lisada. Kuuseoksad aitavad koguda talvel lund, annavad tuulekaitset, annavad varju ereda päikese eest, hoiavad eemal närilisi ja tagavad püsikutele vajaliku õhustatuse. Püsikuid ei soovitata ka sügisel tagasi lõigata just seetõttu, et kuivanud varte vahele on hea kuuseoksi torgata. Püsikud vajavad kaitset eelkõige kevadtalvise päikese eest. Kuuseoksad on ka head näriliste peletajad, kuna hiirtele ei meeldi teravate okaste vahel talvituda.

Lumeta talvel kaetakse püsikud külmunud maapinnale puulehtede või turbaga, millele laotakse kuuseoksad.

Kui kuuseoksi pole võimalik kuskilt hankida, siis aitab varju tekitamine lõuna küljele. Selleks võib kasutada varjutus- või jutekangast. Toed, millele tahate kanga kinnitada, tuleb maasse torgata sügisel juba siis, kui maapind on veel pehme.

Püsikutele, mis ei talu liigniiskust, tuleb peale ehitada tugedest karkass, millele tehakse peale kilest või muust vett mitteläbilaskvast materjalist kuppel.

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Nõuandeid grilli süütamiseks

1) Kasutades süütevedelikku

- pane söed kuhjana grilli põhjale
- pritsi sütele süütevedelikku ja lase sellel imenduda
- süüta

Alusta grillimist alles siis, kui söed hõõguvad korralikult ja süütevedelik on korralikult ära põlenud.

2) Kasutades tohthakatist

- pane tohthakatis ühtlaselt grilli põhja
- pane söed peale ja süüta hakatis mitmest kohast

Tohthakatist kasutades saab grillimist alustada kohe, kui süte temperatuur on selleks paras. Tohthakatist kasutades toimub süte süütamine puhtalt ja ökoloogiliselt.

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Vitamiinid aknalaual

Vitamiinivaeseim aeg Eestimaa aastas on kätte jõudmas. Tõsi, poe- ja turuletid on puuviljade all lookas, aga kuuldavasti on need kaugelt toodud ja kaua seisnud välisfruktid üsna vitamiinivaesed, kui C-vitamiinipommid kiivi ja sidrun välja arvata. Siiski, banaangi on iselaadne vitamiiniallikas, temas on nimelt rohkesti närvisüsteemile vajalikku B-vitamiini.

Aga ka oma koduaia saaki, mis keldris või sahvris sobivalt tallel hoitud, tasub nüüd ohtralt lauale tuua, et kevadväsimust endast võimalikult kaugel hoida. Kõige rohkem annavad veebruaris-märtsis reipust ja jõudu tervisevarusid hoolikalt koore all säilitanud kaalikas, juurseller, porrulauk, kapsas, aga ka punapeet, porgand, kõrvits, eriti kui neid toorelt toiduks tarvitada (porgandit koos vähese õliga, siis omastub paremini A-vitamiin). Kui sööme juurvilja keedetult, siis keetkem neid väheses vees või aurus ja mitte kuigi pehmeks. Ka vitamiinirikast keeduvett ei maksa ära visata, vaid rüübata kasvõi võileiva kõrvale või kasutada puljongina.

Viimased juunis-juulis sügavkülmikusse pistetud maasikad-vaarikad-mustikad peaks nüüd samuti ära sööma, veel on neis vitamiine rohkem kui näiteks moosipurgis.

Aga tehkem endale varajane vitamiinipeenar aknalauale - idandagem seemneid. Selleks otstarbeks sobivad mitmesugused kemikaalidega töötlemata terad: nisu, tatar, hernes, uba, kõrvits, oder, lutsern, päevalill, alustassil kasvab mõne päevaga söömiskõlbulikuks ka kress-salat. Niisuguseid seemneid saab osta loodustoodete kauplustest, aga tavateravilju ka talupidajailt. Võtkem siis näiteks peotäis (sellest aitab mitmekordseks võileivakatteks) idanemisvõimelisi nisuteri ja pangem nad õhtul purki jahedasse vette paisuma. Hommikul loputagem terad läbi ja korrakem seda hallituse vältimiseks päeva jooksul veel paar korda. Siis jätame seemned niisketena klaaspurki idusid ootama, aegajalt neid puhta veega piserdades. Kolme-nelja päeva pärast on idujuured väljas ja kohe tõstab oma helerohelise sarvekese püsti ka iduleheke. See ongi paras aeg kasvamahakanud ivad purgist välja raputada ja salatisse või võileiva peale panna. Ja ärgem idusid seemne küljest lahti näpistagem, magusavõitu pärmimaitselised terad on tervislikud tervenisti. Kui kõiki seemneid toiduks ei tarvitata, võib nad lasta toredaks roheliseks põõsaks kasvada.

Allikas: Terviseleht, Juta Üts

Miks on hallituse esinemine majas kahjulik

Kõigile on teada, et hallitus rikub toiduaineid ning mitmeid kodus kasutatavaid materjale – riiet, paberit, vaipu jm. Peale selle kutsub majas kasvav hallitus esile allergiat või ülemiste hingamisteede allergia-taolisi sümptoome. Jättes siinkohal kõrvale raskeid haigusi tekitavad mikroseened, võivad järgmised tervisehädad olla tingitud just majas kasvavast hallitusest:

• “kinnine” tunne ninas ja põskkoobastes
• köha
• kähisev ja raske hingamine
• kibe tunne kurgus
• näonaha ja silmade ärritus
• pidevad hingamisteede haigused (sealhulgas põskkoopa põletik)

Kõige keerulisem hallitusprobleemidega tegelemise juures on see, et nende seente mõju inimesele on äärmiselt individuaalne. Seetõttu on sellised jutuajamised üsna tavalised, kus üks inimene väidab, et siin on vastik lõhn ja silmad jooksevad vett, teine leiab, et häda pole midagi…. Individuaalne tundlikkus esineb tavaliselt hallituse arenemise algstaadiumis.  Pikaaegne viibimine väga hallitanud majas teeb lõpuks igaühe haigeks. Siiski on mõned inimeste grupid rohkem vastuvõtlikud hallituse kahjulikele mõjudele kui teised:

• imikud, lapsed ja vanurid
• eelnevalt haiged inimesed, kellel on diagnoositud hingamisteede ülitundlikkus, allergia ja astma
• nõrgenenud immuunsüsteemiga inimesed (HIV infektsiooniga, keemiaravi saavad, siirdatud organitega inimesed)

Seetõttu tuleb korduvate ja nn. ilma põhjuseta tekkivate haigusnähtude puhul võtta arvesse võimalust hallituse ajendavast osast tervisehäirete tekkimisel. Arvestades hallituse igakülgset ebasoovitavat ning lausa kahjulikku mõju tervisele ning meid ümbritsevatele asjadele, ei tohi hallitusest mööda käia lootuses, et see ise ära kaob. Kui hallitanud materjal kuivab, siis seda kergemini lenduvad selle pinnalt kuivusele hästi vastupidavad eosed, mis uues soodsas (niiskes) kohas kasvama lähevad. Hallitusseene eoste hävitamiseks on vaja üsna kõrget temperatuuri, üle 100º C.

Allikas: Tervisekaitseamet, prof. Urve Kallavus

Peenraroosid - roosidega sobivad taimed

Roosipeenart kujundades tuleks kindlasti läbi mõelda ka nendega sobivad taimed. Kuna roos on domineeriv ja kuninglik, kuid samas ka romantilise loomuga, võiks tema kõrvale istutamiseks teha valiku järgmiste taimede seast:

- Roomav kipslill
- Madalamad kurerehasordid ja liigid (nt vereva kurereha sordid, viljatu kurereha `Biokovo`, kurereha `Jolly Bee`, säbar kurereha)
- Madalamad astilbe liigid ja -sordid
- Metssalvei sordid
- Tähklavendel
- Niiskemat kasvukohta vajavad kõrrelised

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Liikumine elulaadiks

Luudele, lihastele ja liigestele kõndimine meeldib. Kõndimine tugevdab luid, annab luudele vajalikku koormust. Maastikul vaheldusrikkal pinnal kõndimine ning kergete lihasraskuste kasutamine tugevdavad liikumise kasulikku mõju luudele.

Liikumise mõju

• elavneb liigesekõhre ainevahetus
• kõõlused ja liigesesidemed tugevnevad
• luukoe hõrenemine aeglustub
• keha tugi- ja rühilihased tugevnevad

Liikumise mõju psüühikale

• minapilt ja eneseväärikustunne tugevneb
• stressitaluvus paraneb
• eneseusaldus kasvab
• keha ja vaim lõõgastuvad
• masendus väheneb
• uni paraneb

Kõndimine igapäevaseks asjaks

Kõndimine on tervist edendav liikumisvorm. Terviseliikumine on mõõdukalt intensiivne, seda soovitatakse nii täiskasvanuile kui lastele. Sobivaks liikumisajaks peetakse iga päev pool tundi. Kõndimist on kerge ühendada igapäevaste toimetustega, miks mitte tööleminekul, tööl asju korraldades, igapäevaelus üldse. Nii võib igaüks esialgu oma päevase liikumisnormi kokku saada ka mitmest lühemast, näit. kolmest 10minutilisest reipal kõnnil läbitud ajavahemikust ning aegamööda regulaarsele liikumisharrastusele üle minna.

Tervistava liikumise põhialused

Südame-veresoonkonna töövõimet suurendab kõige paremini pikaajaline, suurtele lihasgruppidele koormust andev liikumine, millega tegeldakse peaaegu iga päev, vähemalt pool tundi korraga, 65-85% intensiivsusega pulsi lubatud maksimaalsest sagedusest, mõõdukalt higistades ja hingeldades. Liikumisest saadakse suurimat kasu siis, kui sellega kulutatakse 1500-2000 kcal energiat nädalas.

Allikas: Terviseleht

Okaspuude katmine

Okaspuud, mis kardavad varakevadel eredat päikest, tuleks varjutada spetsiaalse rohelise varjutuskanga või juteriidest kangaga. Selliste okaspuude hulka kuuluvad kindlasti ebaküpressid, jugapuud, hiina kadakas Stricta, kanada kuuse kääbussordid Conica, Alberta Globe jt. okaspuud, mis on istutatud alles eelmisel sügisel ning pole jõudnud korralikult juurduda.

Varjutuskangad võib okaspuudele panna alates jaanuari lõpust, kui kevadpäike muutub intensiivseks.

Väiksemate okaspuude kohale oleks kasulik teha tugiraamistik juba sügisel, millele on jaanuaris hõlbus asetada varjutuskangas. Kuna varjutuskangas muutub talvel lume all raskeks, siis tugiraam hoiab ära väiksemate taimede okste murdumised.

Varjutuskangad eemaldatakse kevadel alles siis, kui maapind on täiesti sulanud. See võib juhtuda alles aprilli teises pooles või isegi mai algul.

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Lillesibulate meelespea

1. Istuta lillesibulad maha septembris. Nartsissisibul tahab juurdumiseks soojemat mulda. Tulbi jaoks on parim mulla temperatuur +9C, st istutusaeg võib jääda ka oktoobrisse!
2. Sibullill tahab kasvada valgusrikkas kohas.
3. Vali lillesibulatele  kergem toitaineterikas muld. Enne istutamist kaeva mulla hulka komposti või sügisväetist.
4. Säti õigeks sibulate istutussügavus (sibula kolmekordse kõrguse sügavus, nt tulbisibul tuleb istutada 10-12 cm sügavusele!).
5. Istutuskorv aitab tulbi- ja krookusesibulaid kaitsta  näriliste eest, väldib sortide segunemist  peenras ja hõlbustab sibulate ülesvõtmist.
6. Varusta korvid nimelipikuga. Vastasel juhul ei mäleta Sa kevadel, millise sordi õieilu Sind kõige enam võlub.
7. Väeta sibullilli kevadel paaril korral lämmastik- või kompleksväetisega.
8. Kohe pärast õitsemist eemalda õievartelt seemnekuprad, jättes alles õievarred ja lehed.
9. Tulpe ja eriti hüatsinte on soovitatav  võtta maast üles igal suvel kohe pärast lehtede kolletumist.
10. Teisi sibullilli võid hoida mitu aastat samal kohal.
11. Hoia üles võetud lillesibulaid õhulises, varjulises kohas.
12. Sibulaid puhastades eralda tütarsibulad ning istuta need sügisel tahaaeda kosuma ja kasvama. Väikesed sibulad hakkavad õitsema 2-3 aasta pärast.
13. Kevadpäeval võta tass kohvi ja naudi enda kätetööd.

Käesolevad nõuanded on avaldatud Hansaplant aianduskeskuse lahkel loal.

Veeplekkide eemaldamine peeglilt

Veeplekid peeglil on igaks kodus ebameeldivaks nähtuseks. Võimalusel eemalda veeplekid peeglilt kohe. Tekkinud veepritsmeid on iga kord tüütu eemaldada ning seetõttu tuleb tegeleda kuivanud plekkidega. Poodides on saadaval mitmesuguseid klaasipuhastusvahendeid, ent töö saab tehtud ka koduste vahenditega.

Vajaminevad vahendid

-  3-4 nõudekuivatusrätikut või puhastuslappi
-  soe vesi
-  klaasipuhastusvahend
-  äädikas

1. samm: peegli niisutamine veega

Kasta rätik vette ning pühi sellega kogu peegel üle. Nii saate lahti pinnale kogunenud mustusest. Seejärel kuivatage peegel rätikuga, liikudes ühest servast teise.  

2. Samm: peegli puhastamine

Võtke kuiv rätik ja niisutage see klaasipuhastusvahendiga. Alternatiivina võite kasutada äädikat, mis samuti eemaldab efektiivselt kuivanud veeplekid. Hõõruge määrdunud kohta lapiga ning liikuge ka seekord peegli ühest servast teise.  

3. Samm: korda eelnevat

Kui esimese puhastuskorraga kõikidest plekkidest lahti ei saanud, siis korrake kogu protsessi uuesti, seni kuni olete plekkidest lahti saanud.  

4. Samm: viimane lihv

Olles eemaldanud peeglilt kõik plekid, poleerige peegel läikima, kasutades selleks kuiva ja pehmet riidetükki või puhastuslappi. Seejärel võite kindel olla, et Teie peegel särab nagu uus!

Testi kodu tuleohutust

Alljärgnevalt leiate kontrollküsimustiku, millele vastates saate teada enda kodu vastavust tuleohutusele. Küsimustele vastake „jah“, „ei“ vormis.

- Kas lastele on põhjalikult õpetatud tulega mängimise ohtlikkust?
- Kas koju on paigutatud suitsuandurid?
- Kas autot ei jäeta kunagi kinnises garaažis käima, ka mitte mootori soojendamiseks.
- Kas küttekolded, korstnad ja lõõrid ning ventilatsioon on viimase aasta jooksul kontrollitud ja korras?
- Kas mittepaiksed küttekehad (puhurid, kiirgurid, konvektorid) hoitakse vähemalt meetri kaugusel süttivaist esemeist?
- Kas mittepaiksed küttekehad on alati vooluvõrgust lahutatud, kui neid ei kasutata?
- Kas magama minnes on kõik mittepaiksed küttekehad välja lülitatud?
- Kas köögirätikuid, pajalappe ja kuumakindaid hoitakse ahjust eemal?
- Kas kardinad ei saa tuulega sattuda lahtise tule või kuumade pindade lähedale?
- Kas kõik elektririistad on regulaarselt kontrollitud juhtmevigastuste avastamiseks?
- Kas boilerid on regulaarselt kontrollitud võimalike lekkekohtade avastamiseks?
- Kas suitsetatakse selleks ettenähtud kohtades, konid hoolikalt kustutades?
- Kas perekonnal on ette valmistatud ja harjutatud evakuatsiooniplaan?
- Kas tuletõrjetehnika saab takistamatult sinu maja juurde sõita?

Juhul kui vastasid mõnele väitele eitavalt, saad antud küsimusele tähelepanu pöörata ning seeläbi oma kodu ohutumaks muuta.

Kodune tuleohutus

Igal aastal saab koduste tulekahjude tõttu vigastusi või hukkub tuhandeid inimesi. Enamasti on õnnetuste tekkepõhjused olnud välditavad ning peamiselt on need tingitud elanike hooletusest. Järgnevalt anname mõned näpunäited kuidas vältida võimalikke õnnetusi.

Loe edasi: Kodune tuleohutus

Till maitse ja toidutaimena

Maitsetaimena kasutatakse värskena, kuivatatult, soolatuna ja sügavkülmutatult. Sobib valmistada ka äädikahoidist ning õlitõmmist. Till on universaalne maitseaine ja võib kasutada pea alati koos teiste maitsetaimedega. Süüakse suvel toorelt salatite koosluses, valmistoitudele lisatakse serveerimisel (mitte keeta!) aroomi ja maitseomaduste säilitamiseks. Kuivatatud, soolatud ja sügavkülmutatud tilli lisatakse toidule 1-2 min enne keetmise lõppu.

Purustatud seemneid on soovitav kasutada soolavaeses dieettoidus. Et eeterlikud õlid seemnetest paremini eralduksid, hõõrutakse neid vähese soolaga. Sügavkülmutatud till on küllaltki vesine kraam, teda tasuks valmis hakkida karpidesse. Kaunistuseks ei kõlba, kuid toor- ja keedetud toiduainetest valmistatud salatitesse võib teda lisada.

Kuivatatud tilli võib jagada säilitamiseks peeneks ja varstilliks. Varsi kasutatakse kalatäidises, suppides, peentill aga eranditult kõikides toitudes.

Loe edasi: Till maitse ja toidutaimena

Puravik

Eestis kasvab ligikaudu poolsada liiki puravikke, tõsi, paljud neist on väga haruldased ja korjajatele leidmis- ega söömisrõõmu ei paku. Puravikukorjajatele lohutuseks, et nende ihaldusobjektidest on mürgine vaid saatana-kivipuravik, mis on Eestis suhteliselt haruldane. Mitmed puravikuliigid on aga mittesöödavad mõru maitse tõttu. Kõige sagedamini tekitab seenelistele meelehärmi sapipuravik, mis rikub tänu eriti kibedale maitsele seeneroa. Ei tasu korjata ka väga vanu puravikke, vaatamata nende ahvatlevalt suurtele mõõtmetele. Tavaliselt on nad ussitanud ja paljudel liikidel on viljakeha muutunud ebameeldivalt pehmeks-limaseks. Vananenud seente biokeemiline koostis on oluliselt muutunud ja nendesse koguneb mitmesuguseid laguühendeid.

Tatikas on väärtuslik seen

Kõiki puravikke iseloomustab suhteliselt lihakas viljakeha. Kübara alumisel küljel on käsnjas kiht, mille moodustavad torukesed. Selles kihis valmivad puravike eosed. Et torukeste kiht eraldub kübarast suhteliselt hõlpsalt, siis on tavaks see puravike puhastamisel eemaldada. Tegelikult on noortel puravikel torukestekiht tihe ja kõva ning vägagi toitaineterikas. Järelikult tasub noori puravikke süüa koos kübaraaluse kihiga. Suurematel ja vanematel eksemplaridel tuleks torukeste kiht enne toiduks tarvitamist siiski eemaldada. Omaette rühma puravikuliste seltskonnas moodustavad tatikad. Ehkki paljud seenekorjajad suhtuvad nendesse põlastavalt, on tegemist väärtuslike söögiseentega. Paljudel tatikaliikidel katab kübarat limane nahk, mis tuleks enne toiduks tarvitamist eemaldada. Ja veel, mitmete tatikaliikide seenelihal on tugevalt parkivad omadused, mistõttu nende korjamisel ja puhastamisel värvub sõrmede nahk pruuniks.

Mida vanem puravik, seda vähem valke

Lisaks silmailule ja leidmisrõõmule on puravikud ka suhteliselt toitaineterikkad võrreldes teiste seentega. Nii on puravikud ühed valgurikkamad seened, mida meie metsadest korjata võib. Valguvaesem on nende jalaosa, suhteliselt valgurohkem aga seenekübar. Mida vanem seen, seda vähem tema viljakehas valke on, sest valgud on koondunud eostesse. Ehkki süsivesikute ja rasvade kogus on seentes vägagi tagasihoidlik, on puravikud ka nendes loeteludes suhteliselt esirinnas teiste seente seas. Kõige rohkem on puravikes siiski vett. Tänu veerikkusele säilib metsast toodud seenesaak üsna lühikest aega. Veeküllusel on teinegi tagajärg - värsked seened on lahja toit, sest sajagrammine puravikukogus annab meile vaid mõnikümmend kilokalorit toiduenergiat.

Kui magu on tundlik...

Puravikke saab toiduks tarvitada mitmel viisil. Kõige olulisem tõde peitub selles, et need seened ei vaja keetmist, sest see muudab nad vintskeks ja libedaks. Kahjuks on paljudel inimestel harjumus keeta kõiki seeni ühtlaselt kaua ja neid siis soolata. Sellise valmistusviisiga kaotavad puravikud neile omase maitse ja lõhna. Puravikke võib praadida, marineerida, soolata, konserveerida omas mahlas, külmutada ja kuivatada. Kuivatatud puravikest võib jahvatamisel omakorda valmistada seenepulbrit. Võrreldes värskete seentega on kuivatatud puravikud oluliselt suurema toiteväärtusega. See on ka mõistetav, sest kuivatamisel on enamus veest seenetest ära auranud ja toitained on kontsentreerunud.

Paljud inimesed on ka tavaliste söögiseente suhtes ülitundlikud ja seente söömine põhjustab neil kõhuvalu, iiveldust ja kõhulahtisust. Paraku peavad ülitundlikud inimesed seeneteroogade nautimisest loobuma. Arvestama peab sedagi, et seened on suhteliselt raskesti seeduvad toiduained. Seentes, sealhulgas ka puravikes, on rohkesti mao tegevust ergutavaid ekstraktiivaineid. Et on valke on seentes kasinalt, siis toimivad seenetoidud tugeva mao ergutina ja nende söömist ei soovitata mao- ja kaksteistsõrmiku haavanditega inimestele. Eriti vastunäidustatud on nendele inimestele marineeritud seened. Samuti pole seeneroad kohased inimestele, kes vaevlevad kas maksa- või neeruhaiguste käes.

Allikas: Terviseleht, Urmas Kokassaar

Muru talveks ettevalmistamine

Hästi talvitub suvel ja sügisel õigesti väetatud ja hooldatud muru.

Viimastel niitmistel tuleb niita muru kõrgemalt, umbes 5-7cm kõrguselt. Niidetud muru tuleb murult eemaldada, et talveks ei jääks murule haigust tekitavaid koldeid. Samal põhjusel tuleb enne talve murult ära riisuda ka puulehed.

Ilusa muru loomisel peetakse väga oluliseks toitainete rikka mulla piisavat olemasolu, maapinna planeerimist õige kallakuga, et pinnasele ei koguneks liigvett ja õiget mulla happesust. Liiga happelisesse mulda külvatud muru hulka hakkab kasvama sammal ja muru muutub hõredaks. Happelist mulda tuleb neutraliseerida aialubjaga. Happelist mulda neutraliseeritakse juba muru rajamise ajal või hiljem, puistates aialupja murusse.

Liiga niiske ja happelise reaktsiooniga muld muutub tihedaks ja raskeks ning soodustab sammalde arengut. Sellist pinnast tuleks peale lupjamise ka õhustada. Hästi aitab riisumine tugevate piidega rehaga nii sügisel kui ka varakevadel.

Käesolev artikkel on avaldatud Aianduskeskus Hortes lahkel loal.

Aprilli keskpaik aias

-  Alanud on aiataimede istutamise aeg.

-  Alusta hekitaimedest, seejärel paljasjuursed ja mullapalliga istikud ning viimasena istuta konteinertaimed.

-  Too välja ka jahedas ja külmas talvituvad tüviroosid.

-  Too välja terrassitaimed.

-  Varem pimedas olnud taimed paiguta esmalt poolvarjulisse kohta, et nad saaksid valgusega harjuda.

Mootorratta ja paadi kindlustamisest

Enne oma äsjaostetud mootorrattaga teele asumist või paadiga kevadisi laineid püüdma lähete soovitame mõelda natuke oma investeeringu kindlustamise peale. Tihtipeale ostetakse mootorrattad kuid enamgi veel paadid just investeerimise eesmärgil seega peaks selle kindlustamine olema prioriteediks.

-          Hinnake oma olukorra spetsiifikat. Mootorratta või paadi kindlustamine erineb mõneti auto või elamupinna kindlustamisest. Kui olete soetanud või ise ehitanud mootorratta, millel on väga spetsiifiline värvikate, võite saada kindlustusest lepingu, mis kaitseb Teid kahjustuste eest, mis võivad kuluka värvitöö rikkumisega seotud olla. Paadi kindlustamisel on samuti võimalik leppida kindlustajaga kokku täpsete lepingupunktide osas ning näiteks kindlustada kalastusvarustust ja puksiirteenuste korvamist. Kodu kindlustamisel paadi oma varadesse kirjutamise korral Te tõenäoliselt selliste kahjude eest end ei kaitse.

-          Kindlustusagentidega konsulteerides valige välja pakkuja, kes võimaldab Teil kindlustada kõige laiema spektriga kahjude vastu. Enne otsuse vastu võtmist soovitame ka Teiste paadi ja mootorrattaomanikega sel teemal vestelda ning koguda infot nende kogemustest.

-          Mitmed kindlustusepakkujad pakuvad Teile standardlepingut, mis ei erine oluliselt auto kindlustamisest. Leidke pakkuja, kellega on võimalik kokku leppida täpsemate lepingupunktide osas, sest kalli vara kindlustamise mõte on ju ikkagi mistahes kahjude tekkimisel nende kindlustuse pakkuja poolne korvamine.

Kaalikas tervisele

Aastasadu on meil kasvatatud kaalika esiisaks peetud Gotlandilt pärit metsikut naerist. Kaalikas on tegelikult kapsa sugulane ja teda tunti juba keskajal köögiviljana. Kaalikas on kaheaastane juurvili, mille värvus on eri liikidel kas kollane, rohekas või lillakas, sisu osa valgest kollaseni. Tänapäeval on miskipärast teda vähem hakatud kasutama, kuid meie esivanemad suhtusid temasse hoopis austavamalt, seadsid ritta kõigi teiste hinnaliste toiduainetega. On säilinud legend, et kaalikas maksab samapalju hõbedat kui palju kaalub. Kaalika hea säilivus on see, mis annab talle suure väärtuse. Oluline on teada, et C-vitamiin säilib kuni kevadeni, maitseomadused ja välimus samad, mis sügisel. Loomulikult peavad olema selleks head hoiutingimused. Suvel, kasvuajal võib toiduks kasutada ka kuumtöödeldud lehti, mis samuti sisaldavad vitamiine ja mineraalaineid. Viimasel ajal on meie aedades hakatud kasvatama ka kaalika sugulast - naerist, mis lühikese kasvuaja tõttu satub toidulauale juba suvel. Pehme ja mahlase viljaliha kõrval on sobilik kasutada ka naerilehti (suppidesse, hautistesse jne). Kahjuks sügiseks naeris puitub ja säilimine ületalve kahtlane. Seepärast tuleks naerid juba suvel süüa ja ülejäägid peenestatult sügavkülmutada.

Kaalika biokeemiline kooslus

Kaalikas on hinnaline toiduaine nii maitseomadustelt kui ka keemilise koosluse poolest. Juure osa sisaldab süsivesikuid (kuni 10%); vitamiinidest C (50mg%), B1, B2, PP, karotiini; mineraalainetest naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi, fosforit, , rauda; pektiinaineid.

Kaalikalehed on rikkad C-vitamiini poolest ja kaotavad oma mõrkja maitse keedetult.

Kaalikat kasutatakse toiduks nii toorelt kui ka kuumtöödeldult, säilitades hästi vitamiini ja mineraalainete sisalduse.

Kaalikas maksab sama palju hõbedat kui palju kaalub.   

Kaalikas kui ravimköögivili

Kaalikat soovitatakse kui vitamiiniallikat aga samas ka kui valuvaigistit, sapiajatit, antiseptikut, haavade parandajat, bronhiidi leevendajat. Sama väärtuslik on ka naeris, viimane soovitatav podagra ja liigeste haiguste puhul.

Kaalikat ja naerist soovitatakse südamehaiguste, kurgupõletike, külmetushaiguste, bronhiaalastma, unetuse jne puhul. Ravieesmärgil kasutatakse peamiselt toorelt ja ahjus küpsetatult. Loomulikult dieettoiduna võib teda keeta, hautada ja praadida peale eelnevat keetmist.

Kaalika hautised ja supid on soovitatavad mao-soole ja neeruhaiguste puhul. Dieettoiduna valmistatakse kaalikatoidud ilma soolata ja ravikuur peaks kestma vähemalt 2-3 nädalat järjest.

Soe kaalikamahl meega ravib bronhiiti ja ravikuuriks oleks vaja juua 1/2 kl kaupa 2-3 korda päevas vähemalt nädal järjest. Toormahla joomist tuleb alustada vähemate doosidega, seda eriti mao kõrghappesuse puhul.

Kaalikas toidutaimena

Oma tervislikkuse ja vitamiinirikkuse tõttu on ta üks põhilisi köögivilju kartuli kõrval. Sobib kasutada salatitena, suppides ja lisandina prae juures, samuti ka iseseisva toiduna.

Meie esivanemad pidasid lugu ahjus küpsetatud kaalikast ja naerist, mis parimana valmis puuküttega ahjus aga ka lausa lõkketuhas. Urgitsedes koore peidust auravat pehmet hõrgutist saame aru, et oleme unustanud kui hea toit on kaalikas. Ahjukartulite juurde praepannile peaks kuuluma ka kaalikas.

Lamba- ja sealihaleemes keedetud kaalikas on teiste köögiviljade kõrval omal kohal.

Viimasel ajal on vormitoitude hulk meil järsult vähenenud, kaalikavormgi on laual rohkem hiilgeaja mälestusena. Ometi on kaalikas meil hästi kättesaadav toiduaine ja mitte eriti töömahukas toiduvalmistamisel.

Ärme unustame hommikuste riisi-, tangu- ja kruubiputrudesse lisamast riivitud kaalikat, samuti köögivilja hautistesse võib panna kaalika kuubikuid.

Kaalikavorm

1 suur kaalikas, 1 l vett, 1,5 tl soola, 2 spl võid, 1 spl nisujahu, 0,5 kl piima, 1 tl suhkrut, 0,5 tl valget pipart, 2 spl riivsaia, 1 muna, muskaati.

Kaalikas kooritakse ja tükeldatakse. Kuubikud keedetakse soolaga maitsestatud vees pehmeks ja tambitakse puruks. Püree maitsestatakse suhkru, valge pipra ja muskaadiga. Segatakse hulka jahu, või, piim. Segu kuumutatakse vähe pliidil ja munaga segatud püree asetatakse seejärel rasvainega määritud vormi. Peale riputatakse riivsaia. Küpsetatakse ca 200oC juures 40-50 min. Süüa võib iseseisvalt koos hapukoorega või kartuli asemel praega või soolakalaga.

Kaalikavormi võib maitsestada mitmeti ja valmistada ka koos eelnevalt pruunistatud hakklihaga (kihtimisi vormi).

Tavasuhkru asemel sobib kasutada fariinisuhkrut, pealt katmiseks mandlilaaste, seesamiseemneid, pähklipuru.

Ettevalmistatud kaalikapüreest võib valmistada pallikesi võib kotlette, kasutades tihendainena mannat või jahu, kuumutatakse püreega tihenemiseni ja jahtunult lisatakse muna.

Muredad kaalikapallid

5 kl kaalikapüreed, 1 kl riivsaia (mannat või jahu), veidi kartulitärklist, 1 muna, musta pipart, 2 spl võid, 0,5 tl soola, 1 tl fariinisuhkrut. Veeretatakse ümmargused pallid, need riivsaias või jahus ning praetakse rohkes rasvas pannil pliidil või praeahjus.

Süüakse hapukoorega või praelisandina. Ka küpsetistes võib kasutada kaalikat, enamikus eelnevalt vees keedetult. Eriti hästi sobib sepiku koosluses ja pannkookides.

Arvestades eelnevat juttu, võiksid perenaised taas toidualauale tuua unustatud kaalika, mis esivanemate toidus oli igapäevane.

Allikas: terviseleht.ee, Aive Luigela